Sipelgate impeerium / Empire of the Ants

Sipelgate impeerium

Koht: Vanemuise 46 ringauditoorium
Algus: 11.08.2011 23:59

Sts: Jack Turley
Op: Reginald Morris
Muusika: Dana Kaproff
Mont: Michael Luciano
Keel: inglise

USA, 1977, 1:30

Režissöör: Bert I. Gordon

Mitmesuguste hirmutavate hüüdlausetega nagu „See ei ole mingi tavaline piknik!” või „Taevalik paradiis muutus nende jaoks hoobilt põrguks” reklaamitud hoiatusfilm „Sipelgate impeerium” on selgelt oma aja laps, 1970. suurlevitaja MGM märgi all toodetud öko-trash-õõvafilmi žanri parim näide, mis loomulikult näib 35 aastat hiljem vaadates mõnevõrra lapsikuna, kuid tegi toona oma võimsate efektidega siiski tublit kassat ja kollitas inimesi kinosaalides päris tublisti. Film ise toetub lõdvalt aga H. G. Wellsi samanimelisele jutustusele.

Kesk-Ameerikas tõeliselt elutseva praktiliselt surmatorget omava sipelgate liigist (Panama kuul-sipelgad) inspireeritud ökoloogiline õudusfilm räägib ühele saarele puhkust pidama tulnud kirjust seltskonnast, kes end ühtäkki avastavad mutanteerunud sipelgate piiramisrõngast. Ma ei räägi siin tavalistest sipelgatest, kui ikka mutanteerunud, siis mitme meetri kõrgustest ja laiustest verejanulistest elajatest, kes sekunditega terve inimese võivad alla kugistada. Nii mõnedki puhkust veetma tulnud kodanikud leiavad tee sipelgate hammaste vahel, mõni ka imekombel pääseb. Kui filmi esimene pool möödub päris klassikalise õõvapõneviku žanrile omaselt hoogsalt koos vere ja meeletu jooksmisega, siis filmi lõpukolmandik muutub päris omapäraseks ja ootamatuks à la David Cronenbergi filmide taoliseks body-horror-stiili esindajaks. Filmis tunneb nii mõnigi filmivaataja ära „Dünastia” staari Joan Collinsi, filmi lavastanud Bert I. Gordon oli aasta varem teinud teisegi sarnase hoiatusfilmi „Food of Gods”, kus inimesi ründasid hiiglaslikud mesilased, rotid, aga ka inimesekasvu kanad!

PS! N-ö sipelgaohust inimestele räägib ka 1974. a valminud linateos „Phase IV”, mis näitab kujukalt, kuivõrd intelligentsed võivad need pisiputukad olla. Viimati võis väga vihaseid sipelgaid kinoekraanilt näha näiteks viimases „Indiana Jonesi” saaga filmis kolm aastat tagasi.

 

Helmut Jänes